Peetrit peeti Järvamaa viljaaidaks
Järvamaa viljaait on Peetri ümbrus, siin on maa, kus ka kõige põudsemal ajal viljad lopsakalt kasvavad, kuna nad hääl aastal kui müürid seisavad, meest kasvus kaugele maha jättes – nii kirjutati endisaegsetes kooliõpikutes ja seda teadmist jagati kunagistes külakoolides meie vanaisadele ja nende isadele.
Kuigi kolhoosikord ja kunstväetised nihutasid Järvamaa leivaviljapõldude asukohti, asuvad maakonna paksemad huumusmulla kihid just siinkandis ning Kareda vald keskusega Peetris kannab edasi Peetri kihelkonna suursugusust ja mainet.
Foto: Anu Ansberg, „Kareda valla keskus“
Viljaväljade äärde kerkisid tugevad talud ning vägevad külad. Neist Kareda ridaküla, mis juba 13. sajandi alguses Henriku Liivimaa kroonikas mainimist leidis, on oma vanal ja väärikal moel vaadeldav tänini. Siinsed rehielamud, aidad, laudad, eluhooned, teedevõrk ja kiviaiad ilmestavad Kareda maastikku ja on oluline osa Järvamaa pärandkultuurist. Säilinud on isegi omaaegsete talude kitsad karja– ja heinamaade ribad.
Kuid mitte üksnes viljakad mullad ja uhked metsad pole Kareda valla rikkuseks. Siin on suuremaid ja väiksemaid allikaid, Esna külast saab alguse kiirevooluline ja selge Esna jõgi. Mitmelt poolt leiab viimase jääaja uhkeid tunnistajaid, Soomest ja Rootsist liustiku seljal Järvamaale kantud kivimürakaid. Nii asub üks 15,7-meetrise ümbermõõduga graniitkamakas Öötla küla Koidu talu põllul, mida Koidukivina tuntaksegi. Teine pea samasuur rändrahn pikutab Ammuta külas Vainukivi talu maal. Ämbra ja Kareda küla vahel Katku orus on laiali aga terve kivikülv valdavalt poole– kuni pooleteisemeetrise läbimõõduga rahne.
Foto: Anu Ansberg, "Allikas"
Piirkonnale iseloomulik maakivide rohkus on andnud siitkandi rahvale võimaluse arvukalt kiviaedu ehitada, millest paljud veel praegugi siinseid maastikke ilmestavad.
*Nii Ammutalt kui Esna külast leiab väikse tehisjärve, mis peale looduse ilmestamise ka suplusvõimalust pakuvad.
*Ammuta küla ümbruses paikneb seitsmel ruutkilomeetril karstiväli, kus kokku lugeda 26 suuremat ja väiksemat sulglohku, paljudest neis ka kurisud. Karstivälja läbib viie meetri kõrgune lubjakiviastang.
*Erik Laidi 1923. aastal ilmunud raamat «Eesti muinaslinnad» annab teada, et Öötla rabas muistsel ajal linn olnud, kruusakaevamisega sealt linnamäelt ka luid ja sõjariistade tükke leitud.
Foto: Anu Ansberg, „Hobused“ |
